Mu poeg on neljane. Otsisin talle õpirakendust, mis õpetaks tähti ja numbreid eesti keeles, ei viskaks reklaame vahele ega üritaks teda ekraani külge liimida. Ei leidnud. Nii hakkasin ise ehitama — õhtuti, pärast seda, kui ta magama jäi.
Tähetark kasvas suuremaks, kui plaanisin. Otto õppis rääkima, tähed muutusid häälikuteks, lisandusid numbrid, mängud, tähed, mida teenida. Aga ma olen üks inimene. Ootejärjekord näitab mulle musta valgel, et ma ei ehita seda ainult oma pojale — et päris peredel on seda päriselt vaja. See annab jõu lõpetada ja edasi minna.
Kui jätad oma e-posti, ei luba ma sulle midagi peale ühe asja: ma annan endast parima, et teha rakendus, mille kõrval sa hea meelega oma lapsega istud.